KUMU näituse “Erinevuste esteetika” kuraatorite soov, et vallanduks diskussioon kunstiteoste ümbernimetamise lubatavuse teemal, on täitunud. Oma kriitilises artiklis julgesin seostada pealkirjade ümbernimetamise “tühistamiskultuuriga” ja leidsin, et minevikupilt peab kujunema ajaloouurimuste alusel ning mineviku disainimine tähendab ajalooteaduse taandamist ideoloogiaks. Väitsin, et “tühistamiskultuuri” Eestisse toomine on imporditud USA sisekonflikt, millega meil pistmist ei ole. Arvustasin näituse kuraatori Bart Pushaw’ väidet, et Eesti kunstnike teoste ümbernimetamise peapõhjuseks on austuse näitamine mustanahaliste inimeste vastu ning Lõuna-California ülikooli dotsendi Aro Velmeti seisukohta, kes peab müüdiks, et eestlased ei kanna vastutust kolonialismi eest.
Aro Velmet on 11. mail ilmutanud vastuseks põhjaliku, akadeemiliselt sobivas toonis artikli. Ta leiab, et rohkem tuleks rääkida mitmetahulisest ajaloolisest kontekstist, kuhu Eduard Wiiralti, Ants Laikmaa jt teosed omal ajal paigutusid, ning postuleerib, et “nende seostamine rassiküsimuse ja kolonialismiga ei ole mingi otsitud katse”. Velmet möönab, et eestlased ise ei vallutanud endale asumaid, kuid “eesti päritolu inimesed osalesid siiski teiste riikide koloniaalsetes projektides. Näiteks tegutsesid Ivan ja Dmitri Solomentsev 1930. aastate alguses arstidena Prantsuse ja Belgia Kongos.” Arstid aga, kinnitab Velmet, võisid olla kaassüüdlased erinevates vägivaldsetes kolonialistlikes tegudes.
Edasi kinnitab Velmet, et koloniaalkaupade – tubaka, kohvi, kakao – tarbijatena olid ka noore Eesti vabariigi elanikud koloniaalse majandussüsteemiga seotud, isegi kui orjandus oli selleks hetkeks juba möödanik. Velmet kinnitab, et “mõtteviis, mis leiab, et meie teod ja mõtted on ülejäänud maailmast isoleeritud, et see, kuidas keegi teine tajub meie sõnu pole kellegi asi või et meie silmapiirist kaugemal olevaid inimesi samahästi kui ei ole olemas – seda mõtteviisi jagavad rahvasaadikud paljude möödunud sajandi kolonialistidega.”
Vendade Solomentsevite toomine näitena Velmeti poolt tõestab aga veelkord mu väidet, et minevikupilt peab kujunema ajaloouurimuste, mitte ideoloogia alusel. Nimelt polnud Solomentsevid eesti päritolu, vaid Pihkvas Vene kodanikena sündinud, kes 1920. aastate algul õppisid Tartu ülikoolis ning seejärel lahkusid laia maailma. Üks vendadest suri 1934. aastal Nizzas malaariasse, millesse oli Aafrikas nakatunud, teine Dmitri Solomentsev – omandas Eesti kodakondsuse 1937. aastal. Nende kirjade põhjal saab järeldada, et nad olid idealistid, kes võitlesid Aafrikas unitõve vastu. (Vt Karin Hiiemaa. Vendade Solomentsevide Aafrika-kogu. //Tartu Ülikooli ajaloo küsimused. XXXVI. Tartu, 2007. Lk.114-125). Nende süüdistamine pahatahtlikkuses kasvõi kaudselt ei ole kohane. Muid võimalusi arstidena Aafrikas tegutseda neil vaevalt oli.
Aga näide näiteks. Loomulikult pole me olnud maailmast isoleeritud. Ernest Hemingway kirjutas oma 1937. aastal ilmunud romaanis, et ükski lõunavete korralik jahisadam pole “täielik ilma vähemalt kahe päevitunud ning soolastest meretuultest pleekunud peaga eestlaseta”. Kindlasti võis eestlasi leida kolonialistlikes ettevõtmistes, näiteks Prantsuse võõrleegionis. Iseasi, kas me peame seetõttu kandma vastutust kolonialismi eest, nagu Velmet arvab. Ka koloniaalkaupade tarbimine eestlaste poolt, mida tegid ilmselgelt ka mustanahalised inimesed ise, ning teised maailmas elanud rahvad, on äärmiselt kaudne seos, mis süü või vastutuse mõiste täiesti laialivalguvaks muudab. Nõndaviisi mõeldes võiksime vastutuse võtta ka näiteks vene talupoegade rõhumise pärast, kuna Joosep Toots käis Venemaal mõisavalitsejaks. Ka ainult musta nahavärvi puudumine või valge nahavärv ei tee meid vastutavaks kogu maailma sigaduste eest.
Imar Koutchoukali esitab oma 14. mail Postimehes ilmunud artiklis küsimuse, keda häirib või mida kahjustab otsus ümber nimetada kunstiteoseid ning kahtlustab mind selles, et mu mure eestlaste kunstipärandi üle pole tõsiseltvõetav, kuna olen parun Ungern-Sternbergi ümber lahvatanud skandaali kommenteerides öelnud, et “võib-olla tõesti peaksime baltisakslasi rohkem uurima ja väärtustama”. Koutchoukali leiab, et tegemist oli ajaloolise tegelase massimõrva “tühistamisega” ning valikulise unustamise ja esiletõstmisega.
Mina ei saa sellest süüdistuse loogikast aru ning võtan endale julguse öelda, et olen kunstiteoste ümbernimetamise teemal arutlenud siiski teemast hoolides ning samti julgen korrata, et
ajalooliste tegelaste, kaasa arvatud baltisakslaste ja Ungern-Sternbergi väärtustamine peab tuginema uurimustele.
Edasi väidab Koutchoukali asjakohaselt, et sõnade tähendus võib ajas muutuda, aga püstitab lõpuks retoorilise küsimuse: “Kes võidab ja kes kaotab sõna “neeger” avalikkusest kaotamise puhul? Kas ajaloodoktor, kes teenib korraga nii Tartu Ülikoolis kui ka riigikogus palka, või tema mustanahaline tudeng või kuller?”
Ma ei tea, keda mõtleb autor ajaloodoktori all, kes teenib palka korraga nii Riigikogus kui Tartu ülikoolis, aga mina see igatahes pole, kuna mu tööleping ülikoolis on katkestatud. Ent vastan meeleldi. Sõna “neeger” kasutamine olevikus ei puutu siia. Viisakad inimesed ei kasuta seda seltskonnas, kus on karta, et see kedagi riivab. Nii on ükspuha missuguse teise sõnaga. Aga ma tõesti ei näe, missugust kahju saab mustanahaline kuller või tudeng sellest, kui kunstiteostele autorite poolt pandud nimed alles jäetakse? See on ajalugu, ning kui tahame olevikku paremaks muuta, tuleb minevikku ausalt analüüsida. Ka Aro Velmetile tahaksin öelda, et kolonialism iseenesest on tõepoolest väga keeruline teema, mida ei tohiks käsitleda ühekülgselt. Ent diskussioon ei käi praegu kolonialismist, vaid meie kultuuripärandist. Maalide ümbernimetamine ei paranda Aafrika päritolu inimeste minevikku, olevikku ning tõenäoliselt ka tulevikku karvavõrdki.
JaakValge.net 