Demokraatlik võimumudel eeldab opositsiooni olemasolu. Vastasrinnal on vabadus uusi lennukaid ideesid pakkuda, just vastasrind peab juhtima tähelepanu probleemidele, mis võimul lahendamata. Ning miinimum, mida opositsioon peab tegema, on võimu hoidmine seaduse raamides. Viimast rolli peaks demokraatlikus riigis täitma ka ajakirjandus ehk neljas võim, millest tulenevalt näib ajakirjandus olevat tavaliselt pigem opositsiooni poolt. Kolmas võimuharu ehk kohtuvõim peaks olema erapooletu ja sõltumatu. Olulisi väärtusküsimusi lahendatakse demokraatlikus riigis tihti rahvahääletustega. Välis- või mingite muude jõudude sekkumine poliitilisse protsessi on lubamatu.
Eesti Vabariigi ajaloo kõige jõhkram välissekkumine toimus 1940. aasta juunis, mil Eestisse sisenesid Nõukogude Liidu väed ja Andrei Ždanov nõudis Eestis Nõukogude Liidule sobiva valitsuse ametisseseadmist. Hoolimata sellest, et president Konstantin Päts jäi veel 21. juulini presidendiametisse, oli sekkumine jõhker, nii jõhker, et Eestit tuleb alates 1940. aasta 17. juunist kuni iseseisvuse taastamiseni pidada okupeeritud riigiks.
2019. aasta oktoobris deklareeris Euroopa Liberaalsete Parteide Ühenduse (ALDE) asepresident Annelou van Egmond, et ühenduse, kuhu kuuluvad Eesti Reformierakond ja Keskerakond, peamiseks mureks Eestis on koalitsioonileppes lubatad rahvahääletus. Van Egmond teatas, et Keskerakond peab võtma küsimuses selge seisukoha või tagama, et hääletust ei toimuks. See sekkumine oli kahtlemata üsna jäme, sest ei tähendanud lihtsalt oma hoiaku väljendamist, vaid üleskutset keelata teise riigi kodanikel demokraatlikul viisil oma seisukohta väljendada. 2020. aasta novembris oli van Egmond siiski vaoshoitum, öeldes, et ALDE eeldab, et iga liberaalne erakond teeb “ei” kampaaniat, kuid ALDE ei saa kedagi sundida – “me pole siin kohtunikud ega otsustajad”.
Siiski teame vaid seda, mida avalikult on räägitud, mitte kuluaarimõjutusi, mille puudumisi oleks raske mitte uskuda, arvestades, et van Egmondi avalik interventsioon mingeid hukkamõistvaid reaktsioone ei tekitanud. Muidugi on van Egmondi ja Andrei Ždanovi sekkumine täiesti teise ulatusega, ent sekkumised on siiski mõlemad. Väga raske oleks ette kujutada, et mõnd rahvuslikku erakonda niimoodi välismaalt töödeldaks. Rahvuslik ideoloogia tähendab iseseisvat otsustamist ja ka teiste ühiskondade iseseisva otsustamisõiguse tunnustamist. Pealegi on tegemist rahvusliku uhkuse küsimusega, näiteks EKRE astuks kohe välja niisugusest erakondade liidust, kus Eestile poliitikat ette kirjutama hakataks.
Riigikogus pidi abielureferendumi otsustamine toimuma 13. jaanuaril, ning seda võis ohustada vaid force majeure.
Kriisi päästikuks, mille tulemusena vahetus valitsus ning abielureferendum ära jäi, oli 12. jaanuari Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri aktsioon. Riigi peaprokurör Andres Parmas on kinnitanud, et prokuratuur ja Kaitsepolitseiamet ei tegutsenud selle järgi, mis oli plaanis riigikogus või valitsuses ning neile kõige olulisem oli see, et kõik kahtlustatavad oleksid Eestis. Kaitsepolitseiameti peadirektor tunnistas kohtumisel EKRE fraktsiooniga, et kuupäeva valis tema, ent eitas samuti poliitilise sekkumise eesmärki.
Mina ei usu kaugeltki, et Kaitsepolitseiamet tegi oma otsused Annelou van Egmondi suuniste järgi, ent raske on uskuda ka seda, et Kaitsepolitseiamet ei teadvustanud oma ajavaliku poliitilisi tagajärgi. Viimasel juhul oleks Kaitsepolitseiamet poliitiliselt täiesti kirjaoskamatu.
Aga küsimus ei ole minus. Väga paljud poliitikud, ning mitte ainult endise koalitsiooni poliitikud, ning ka meediategelased on vihjanud Eesti eriteenistuste sekkumisele poliitilisse protsessi. Ning isegi see pole kõige olulisem. Norstati uuringu kohaselt arvab või pigem arvab 35% (ning kui välistada “ei tea” vastused, siis 40%) Eesti kodanikest, et avalikustamise kuupäeva valik oli sekkumine poliitikasse, et nurjata päev hiljem toimunud abielureferendumi. Tõsi, neid, kes arvasid, et see ei ole tõenäoline või pigem mitte tõenäoline, oli rohkem. Ent olukord, mil koguni 40% kodanikest arvavad, et julgeolekuasutused on sekkunud demokraatlikusse protsessi, on unikaalne. Eesti ajaloos võis see osakaal olla kõrgem vaid peale 1934. aasta riigipööret. Toona aga tegutses politsei siiski valitsuse juhtimisel.
Ehk teisisõnu – usaldus Eesti riigi julgeolekuasutuste tegevuse vastu on tõenäoliselt sellest ajast alates madalaim. Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur võlgnevad kodanikele põhjaliku selgituse või vabanduse.
Isegi olenemata konkreetse juhtumi lahendusest vajame reaalset tsiviilkontrolli julgeolekuasutuste üle. Riigikogu vastava komisjoni kontroll Kaitsepolitseiameti üle on täiesti formaalne, ning nii ei saa see jätkuda. Van Egmondi ja temataoliste meie siseellu sekkuvaid soovitusi saame iseseisvas riigis ignoreerida, aga tsiviilkontroll eriteenistuste üle on üks demokraatliku õigusriigi tunnuseid, mille eest peaksid seisma nii vastarind kui võimuliit.
JaakValge.net 